MINA
KÕIGE ALGUS
MINU ARENG
ESIMESED...
SUGUPUU
PÄEVAKAVA
TÄHTPÄEVAD
REISIMINE
TERVIS
MEEDIAGALERII
MEIE SÕBRAD
KOMMENTAARID

Mina > Kõige algus

Kõik sai alguse ühel ilusal suvisel päeval 19.08.2013.a.

Emme oma südames juba teadis, kuid testi tehes sai oma kaks triipu kätte 02.09.2013.a.
Pärast seda valdas emmet tohutu rõõm!
Õhtul grilliti pesulas, kuid emmel oli ikka ainult üks mõte peas ja õnnetunne südames.

Hiljem kodus rääkis emme issile ka uudist ja issi oli samuti väga õnnelik minu tuleku üle.

Mind oodates

Arvatav sünnikuupäev oli: 12. mai 2014
Arvatav sugu oli poiss, mis selgus 13. rasedusnädalal.

Emme mõtles mind oodates: Alguses oli emmel kehv olla, pidevalt oli süda paha ja teda vaevasid tohutud peavalud. Tugevamaid rohtusid ju võtta ei tohtinud ja seetõttu pidi emme palju kannatama. Aga siis otsustas ta alates jaanuarist hakata igapäevaselt jalutama. Kokku jalutas emme koos Endomondoga 470 km. Õhtuti käisid emme ja issi koos koera Brettuga jalutamas. Pärast seda läks emme tervis heaks ja ka peavalud kadusid.
Lõpuks emme lausa nautis oma rasedust.

Emme käis iga kuu kontrollis ehk ämmaemanda juures. Minuga oli kõik kõige paremas korras ja emme tundis ka ennast üsna hästi.

Kaalu võttis emme juurde täpselt 10 kg (50kg-60kg).

Esimest korda külastasid emme ja issi arstionu Shoisi Loote Ultrahelikeskusest 05.11.2014 ehk raseduse 13+1 nädalal. Emmele tehti Oscar test, milles selgus, et minuga on kõik korras. Nad said ka esimese 4D pildi minust ning neile kinnitati, et sündimas on tugev ja terve poisslaps.
Pärast arstil käiku teatasid lõpuks emme ja issi minu sünnist ka mu suurt vennat, kes oli minu tuleku üle super õnnelik. Suur venna oli juba väga-väga ammu igatsenud pisivennat. Minust kuulis lõpuks ka mu Paide vanaema Aili.

Teine kord külastasid arstionu Shoisi juba terve pere: emme, issi ja venna ka. Seda 21.12.2014 ehk raseduse 19+5 nädalal, kus emmele tehti Loote Anatoomiline Skriining. Üle vaadati kõik võimalikud organid, loeti üle varbad, -sõrmed, mõõdeti jala suurus ja muskli suurus ning lõpuks kinnitati, et sündimas on endiselt terve ja tugev poisipõnn.

Issi mõtles mind oodates: Issi ootas väga kevadet ja minu sündi. Tööl olid issil väga kiired ajad ja seetõttu sai emmega olla rohkem õhtuti ja nädalavahetustel.

Oodates kutsuti mind nii: Pisike


Siin ma nüüd olen

Sündisin: 4. mai 2014 kell 13:06
Olin kena poisslaps!

Kaalusin sündides: 3100 grammi
Olin sündides: 50 sentimeetrit pikk
Sünnihinneteks sain: 9/10
Minu juuksed olid pruunid
Silmad olid hästi tumedad


Kuidas ma sündisin

Sünnikoht: Järvamaa Haigla
Sünni juures viibisid: Issi, ämmaemand ja günekoloog
Arst oli: Heli Veeber

Arstist või ämmaemandast lähemalt: Emme jäi kõigi ja kõigega väga rahule. Sünnitusele sattus just günekoloog, keda emme väga soovis (ka mu suure venna arst) ning ämmaemand oli ka lausa super.

Emme kirjeldus sünnitusest: Kõik algas juba reedel 02.05, kui emme tegi suure venna Kenzo toas suurpuhastust ja hiljem koristas kogu korteri veel üle. Ühesõnaga töötas terve päeva. Õhtuks oli selg emmel juba väga valus, istumast püsti saamisega oli tal tükk tegemist. Regulaarsed toonused 7 minutiliste vahedega algasid 19.00-21.30 ja kõik. Emme läks tuttu ja asi unustatud. Öösel ärkas aga valude peale umbes kella 03.00 paiku ja jällegi üsna regulaarsed 7-10 minutiliste vahedega valud kestsid hommikul 7.30ni ja jällegi lõppesid. Kogu laupäevase päeva olid sellised kergemad alaselja ja menstruatsiooni valud, umbes kella 17.30 paiku need aga tugevnesid järjest. Terve laupäeva emme praktiliselt lesis diivanil ja püüdis puhata, kuid magada valud ei lasknud. Lõpuks otsustasid emme ja issi kell 23.00 kontrolli minna. Emme korjas kõik oma kotid ja fotoka jne auto peale ja minek. Kenzo veel tahtis viimast korda kõhtu paitada.  Emme oli kindel, et avanenud on juba palju ja sünnitustegevus alanud. Siiski käskis Kenzol rahulikult magama minna ja mitte veel väga loota.
Haiglas pani arst emme sünnituslauale ja aparaadi peale, samuti kontrollis avatust. Avanenud polnud mitte kui midagi, täiesti kinni. Ka emaka kokkutõmbed ei viitanud sünnitustegevuse algusele. Seega saadeti koju, kuid öeldi, et tähtajani 12.05 emme vastu ei pea ja ma sünnin kindlasti varem. Emme oli vihane ja pettunud, kuna ta oli juba kaks ööd praktiliselt magamata, mõlemal ööl saanud magada 4 tundi, seega meenus talle NoSpa, see imerohi.  Emme võttis kaks tabletti sisse ja läks tuttu.
Nii ja kõik kordus taas. Kell 04.00 ärkas valude peale. Tuli voodist välja ja läks telekat vaatama, kuid valud läksid aina tugevamaks ja tugevamaks, vahed olid 10 minutilised. Mõned korrad olid lausa pisarad emmel silmas, ja nende pikkus oli juba üle ühe minuti. Emme ajas issi üles ja nad otsustasid koos uuesti haigla minna.
Oli pühapäeva hommik, kell 06.00. Seekord emme arvas, et talle aitab, kutsugu juba esile, et haiglast ta niisama seekord ei lahku. Kenzo oli ka ärganud emme oigamiste peale ja ütles talle: "Emme rahu ja ole tugev!" 
Kui õhtul haiglas käies, nad oma kraami sisse ei tassinud, siis nüüd võttis issi kõik kaasa, samuti hakkas emmet kohe sisse haiglasse registreerima ja emme läks sünnitusosakonda. Seal hakkas õhtune tegevus uuesti pihta ja avatust oli juba 4 cm, ning sünnitustegevus õnneks alanud. Aparaat näitas tugevaid ja väga pikki valuhooge, mida emme tegelikult väga tugevateks veel ei liigitanud. See oli emme ja issi jaoks uskumatu kergendus. Samal ajal oli issi neile perepalati välja valinud ja emme lasti samuti sinna ootele. Emme pani haigla öösärgi ja hommikumantli selga ning valutas edasi. Kella 10.00 paiku tuli aga uus ämmaemand ja soovis emmet üle vaadata. Jällegi jube kergendus, kuna öine vanurist ämmaemand oli vahetunud. Teda poleks emme väga sünnitusele soovinud.  Sünnitustoas selgus, et avanemist on juba 7-8 cm, valud tugevad, kuid ämmakas otsustas siiski veel natuke oodata, ennem kui veed avab. Emme pidi uuesti perepalatisse minema. Vahepeal toodi hommikusöök, mida emme üsna isukalt sõi, kuna kõht oli tal tühi. Igasugused isud ei kadunud kuni lõpuni kuhugi.  Samal ajal aga keegi tohutult röökis sünnitustoas, mis emmet kohutavalt hirmutas ja tal hakkasid pisarad lausa jooksma. Issi pani telekat kõvemaks, et seda kisa vaigistada. Ta samuti kartis, et see kohutab emmet veelgi. Kõige rohkem kartis emme seda valu, kui veed avatakse, nüüd sünnituse käigus hakkas see valu jälle meenuma. Muide emme oli õnnelik, et perepalatis oli olemas wc ja dušš, kuna tal oli koguaeg tungiv vajadus wc külastada. 
Aga vot nüüd, umbes kella 11.30, läksid valud ikka väga suureks ja olid umbes 2-3 minuti tagant.  Just seda hetke loeb emme oma sünnituse alguseks, kuna sinnani oli kõik köki-möki. Issi kutsus kohe ämmaka, kes kontrollis südamelööke dopleriga ja otsustas nüüd veed avada. Sünnitustuppa juba issi talutas emmet, kuna valud olid tugevad. Seal kontrollis ämmakas avatust ja kõik vajalik 10 cm oli lahti ning avati veed. Veed olid puhtad ja selged.
Sel hetkel läks põrguvalu lahti, kell oli 12.25. Praktiliselt kohe algasid pressid. Emme kuulis ämmakat günekoloogile ütlemas, et ca 20 minutiga on laps käes, kuid kahjuks siiski läks natuke rohkem aega, kuna emme lihtsalt ei suutnud lõpus enam endast 100 % anda, aga noh...andis siiski endast parima. Valud olid nii suured, et emme ei suutnud ilma issi abita püsti seista, kuid kuna ma ei tahtnud alla vajuda, siis ämmaemand tahtis, et emme seisaks raami najal või istuks sünnitustoolil. Emmel oli nii palav, halb ja väsinud tunne, tõesti mõtles, et ta ei saagi sellega hakkama, ei suuda lihtsalt mind välja pressida. Ämmakas presside vahepeal tupsutas märja lapiga emme nägu ja andis juua, mida emme lausa kaanis. Eks need magamata ööd andsid ka tugevalt tunda. Samuti see, et emme ise nii pisikeseks lõpuni jäi. Presside vahepeal ta tõesti oli nii läbi, et nõudis vaheaega.  
Tahtis tagasi sünnituslauale ja lõpuni sinna ta nüüd jäigi. Emme ei suutnud vist kordagi kolme pressi teha, samuti ei suutnud ta korralikult presside aeg hingata. Ämmakas ja issi mõlemad tuletasid talle koguaeg hingamist meelde. Ühe käega hoidis pressi ajal voodist ja teise käega surus küüned issi käsivarte. Issil oli kindlasti valus, kuna nii mõnigi kord suunas ta emme kätt mujale.
Ja nüüd siis lõpp.
Ämmaemand käskis kõik jõuvarud emmel kokku võtta ja korralikult kolm tugevat pressi teha, kuid jällegi emme ei suutnud ja ma jäin kinni. Emmel oli väga valus ja uut pressi ei tulnud kaua peale ka. Ta lihtsalt ütles, et võtke ruttu välja, tehke midagi, emme oli täiesti paanikas. Samal ajal kontrollis ämmakas dopleriga südamelööke, kõik oli korras. 
Finiš- järgmise kahe pressiga olin ma väljas ja pandi mind emme kõhule, kuna rinnani hästi ei ulatanud, nabanöör oli lühike. Emmet valdas tohutu kergendus, müstiline tunne, ta aina korrutas, et see ongi lõpuks läbi.  Issi lõikas läbi nabanööri ja nad olid mõlemad väga-väga õnnelikud.
Siis helistas issi Kenzole, kes tuli ka kohe oma väikest vennat vaatama. Lõpuks olime kõik õnnelikult perepalatis ja kõik imetlesid mind. 

Tugiisiku kirjeldus: Emme oli sünnitusel väga tubli, ei karjunud kordagi ja sai tegelikult kiiresti hakkama. Kõrvalt vaatajana issi arvabki, et kokku oli sünnitus umbes 40 minutit, see lõpp oli raske, kuid sinnamaani tegi emme nalja ja oli rahulolev oma valudega. 
Kes mind haiglas külastasid: Esimesena tuli mind vaatama minu kallis suur venna. Järgmisel päeval külastasid meid Paide vanaema Aili, Hele ja väikene Stig ning Maris ja juba üsna suur Robin.
Venna tuli järgmisel päeval kohe uuesti haiglasse ja jäi minu juurde lausa terveks ööks. Hommikul viis issi venna haiglast otse kooli ja pärast kooli kohtusime juba kodus.

Haiglas veedetud aeg: Haiglas olime kokku kaks ööd.


Kuidas ma nime sain

Minu nimi on Brennan Brauer, see pandi minule 14. mai 2014 (ühe ja poole nädalaselt). Nime tähendus: Ameerika mõistes: Brave ehk vapper.
Iiri mõistes: Little Prince ehk väike prints.

Inimesed, kellel on Brennan nimeks on sügav sisemine soov olla stabiilsed ja armastavad oma perekonda. Vajadust teha koostööd teistega.
Nad on huvitatud muutustest, seiklustest ja põnevustest. Nad on dünaamilised, neil on visioonid, kes on mitmekülgsed inimesed ja võimelised konstruktiivselt kasutama vabadust. Nad võitlevad tulenevate piirangutega, eeskirjade ja tavadega. Nad kipuvad olema optimistlikud, energilised, intelligentsed, ja tahavad olla koos sõpradega. Samas nad võivad olla muutlikud, püsimatud ja kohati mässumeelsed.
Teine sait ütleb: Oled tõeline eneseületaja! Oled inimene, kes paistab rahva seas silma! Sinu ambitsioonikus, kontrollimatu olemus ja aukartust äratav aura püüavad tõesti pilku. Sa oskad osavalt varjata oma vigu ja tuua esile oma eelised, mis teevad sinust nii eraelus kui ka professionaalsel tasandil ülima eneseületaja.

Miks just selline nimi? Issi lemmik muusik/esitaja on/oli Brennan Heart. Emmele hakkas see nimi järsku meeldima ja naljatledes ütles issile, et pisipoja nimeks saab Brennan. Issi natuke mõtles ja ütles, et ilus nimi!
Teised valikud olid: Armand, Aaron, Brandon, Brendan, Brennet, Rocco, Remy.

Minu hüüdnimedeks on: Brenn ja Brennu


Esimest korda koju

Tulin esimest korda koju: 6. mai 2014 (2-päevaselt)
Minu esimesest kodust lähemalt: Kodus ootas meid venna poolt tehtud hästi armas üllatus- joonistus, mis oli kleebitud esiku kapi peeglile ja uksest sisseastudes kohe nähtaval.

Pärast koju saabumist tuli peaaegu kohe külla tädi Reelika, kes tõi mulle laulva pehme loomakese. Õhtu poole külastas meid veel Paide vanaema, kes tõi mulle pehme karu, kuhu sisse käib lutipudel.
Õhtuks olime väsinud, kuid õnnelikud koju saabumise üle.
Jäin magama kell: 23.15
Ärkasin kell: 06.45

Päevast lühidalt: Mulle meeldib hästi palju tududa ja selle vahepeal süüa. Natuke naeratan ikka emme, issi ja vennale ka.
Ilm oli: Koju tulles oli ilm jahe ja tuuline. Päike piilus siiski vahepeal pilve tagant. Emme oli dressides ja mina oma uue karukombega.




POSTITA TEATEID

Kui soovid alati saada e-maili, kui seda kodulehte muudetakse, siis palun sisesta siia oma e-mail!